Kirjeldus
Hõbekuu(li)ga ripats „Peaaegu pääses plehku!“ on käsitöö ehe jabura hingeeluga.
Keegi ei tea täpselt, mis universumis juhtus – aga siin ta on: siledaks poleeritud hõbekuul, mis justkui nihverdas end orbiidilt välja, rullus graatsiliselt oma teljelt alla ning jäi viimase jõuvaru najal kinni telje viimasesse tippu. Veel natuke … ja ta olekski olnud kadunud universiumi juhuslikku pöörlemisse.
Minimalistlik vorm peidab endas absurdi – see pole lihtsalt kuul, vaid lugu. Täiusliku geomeetria iha, mis jäi pooleli. Planeet, mis üritas süsteemist välja libiseda, aga jäi siiski gravitatsiooni lõksu. Või ehk hoopis pisike maailm, mis rippus vaevu kujutlusvõime äärel.
Ripatsi keerdvarras on kui viimane sidemejääk – jäik, kuid siiski poeetiline. Kogu ehe on käsitsi valmistatud, joodetud ja poleeritud, ilma ühegi mallita. Iga kuul on iseloomuga. Tulemus: justkui teadusulme ja hõbesepakunsti kokkupõrge.
